Performance

Oma viimaseks valikuks ei võta ma pigem näitust, vaid kaks performance'i, mis tehti. Üks neist oli Kristiine ristmikul ning teine Harju tänaval. Ma ei tahtnud nende kohta meelega midagi lugeda enne kui olen need enda jaoks lahti mõtestanud.
Kuna ma kõnnin väga tihti Kristiine ristmikul, vahel ka telefon näpu vahel, siis sealne performance tõi mulle nagu mõistuse pähe. Seal oli asfalti peale tehtud valge grafitiga inimese jooned ja tema kõrval lamamas nutitelefoni. See oli väga täppi tehtnud ning loodetavasti puudutas palju noori.
Minu enda mõte oli, et mitte kõndida nutitelefon näo ees ning vaadata ka enda ümber toimuvat eriti liikluses, sest muidu võid lõpetada nagu see pilt maas.
Teine toimus Vanalinnas Harju tänaval. Erinevalt Kristiine omast olid seal maas päris inimesed, kes lamasid liikumatult, kuid nende kõrval ei olnud mitte midagi. MA mõtlesin päris pikalt, mida nad siis kujutavad seal või miks nad seda teavad. Mõtlesin välja kaks stsenaariumi. See kas on seotud selle Harju tänava pommitamisega, et nad mängisid laipu või siis ei olnud neil erilist mõtet ja oli vaja kunstis teha kodune töö. Muud midagi ma eriti välja ei mõelnud, sest inimestega nad rääkisid ja ehmatasid ka. Riietuses ei olnud neil ka midagi erilist, vaid olid oma tavariietes.
Isiklikult meeldib mulle see Kristiine ristmiku oma rohkem kuna sealne liiklus on siiski ohtlik ja inimestel tuleb seal palju valgusfoore ületada, siis tuleks ikka vaadata ka teed ja tõsta enda nina  telefoni või muu asjanduse tagant välja. Kahjuks mul selle Kristiine oma kohta pilti pole, kuid mul on Vanalinna performancei kohta paar pilti.

Kadrioru kunstimuuseum

13. oktoober käisime kunstitunni raames Kadrioru kunstimuuseumis.
Olin seal enne seda käinud ka kaks korda ja tänu sellele oli see kogemus mulle veidi üksluine ja nähtud.
Kuid siiski ei olnud see nii igav kui arvasin, sest mulle väga meeldib sealne valge suur saal, kus on minu meelest kõige ilusam lagi ja sisekujundus. Seda küll ei anna võrrelda Venemaa Katariina paleega, kuid see on nagu meie enda eestlaste pisike palee.
Muidugi tegin ma palju pilte, kuid kõrvalist teksti neil enamasti ei mäleta:/
Muuseum asub siis Kadriorus ning oli ehitatud Vene tsaari Peeter I suveresidentiks. See on ehitatud barokk stiilis, mis on üks minu isiklikke lemmikuid stiile arhitektuuris.
Kunstimuuseum tutvustab, säilitab ja kogub vanemat väliskunsti. See on ainus väliskunstile pühendunud muuseum Eestis. Siin asub Eesti suurim Lääne-Euroopa ja Vene kunsti kogu.

See pilt on küll netist võetud kuna saalist endast mul pilti pole, kuid on seal olevast laest, mida ma võiks tunde vaadata ja nautida. Seal olid maas pehmed vaibad, mille peal oli mõnus istuda ja sealset ilu imetleda.
 See on siis Kunstimuuseumi peasaal. See on ainus Peeter I lossidest, mille esindusruumi dekoor on säilinud algsel kujul. Põhja barokkpärliks nimetatud saal on üks kaunemaid mitte ainult Eesti ja Peetri-aegse Venemaa, vaid ka Põhja-Euroopa barokkarhitektuuris. Saali nagu ka kogu lossi kavandas Nicolas Michetti. Saal valmis paljude erinevate maade meistrite koostööna aastatel 1720-1729.
Sealsed maalid olid väga kunstlised ning saime ka ise neile lood välja mõelda, mis oli omamoodi loominguline ja lõbus.

Ülejäänud muuseum mulle nii palju huvi ei pakkunud, aga kuulasin viisakalt meie giidi lõpuni ja pildistasin juurde pilte, mis olid vähegi huvitavamad kui teised. Enamasti on mul pilte vürstinnadest, mis on õlimaalid vene ajast.

Suurvürstinna Maria Nikolajevna. 1846.

Suurvürstinna Olga Nikolajevna. 1846.

 Rohkem meeldis mulle siiski sealne kujundus ja arhitektuur, mis mulle silmajäid kuna see kõik oli väga rikkalik ning mööbel oli selline, mida sa eiri igas kodus ei näe.
Mulle meeldisid selle aja mustrid ja et neid nii palju kasutati, eriti see ahju muster, mis on all pildil. Mul on kahju, et tänapäeval ei katsetata enam mustritega kuna kui neid hästi kasutada siis jääb kõik vägagi effektne ja ilus.
Pigem keskendusin rohkem muudele asjadele kui maalidele. Paar maastiku maali oli, mis mulle meeldisid ja jäin kohe vaatama neid.

Aleksei Bogoljubov. Tallinna Sadam. 1853

Mul on olnud alati mingi teema mere teemaliste piltidega või maalidega. Need kuidagi tekitavad minus rahutunde ja ma võiksingi neid vaatama jääda. Ma küll ei oskagi öelda millest see tuleb. Võibolla sellest kui reaalsed need välja näevad ning, et vesi kui üldse on kogu inimkonna jaoks tähtis. Värvid sulavad kuidagi kokku ja ei jäägi sellist tunnet nagu oleks pilt, vaid nagu oleks tehtud foto kaameraga.

Ivan Aivazovski. Meri. 1898.

Feliks

Käisime semudega 27.aprillil näitusel nimega Feliks, kus osales ka meie enda koolist üks kunagine õpilane. Näitus toimus Raja galeriis, koosnes 7 erinevast teosest, mis olid kõik tehtud erinevate õpilaste poolt tehtud. Igaüks oli väga omamoodi lahe ning tekitas erinevaid emotsioone. Näituse teemaks oli kohaspetsiifiline värviinstalatsioon.
Raja Galerii ise asus juba väga ilusas kohas ning maja tundus väljast juba väga kunstiline ja just selline paik, kus oleks hea pidada galeriid.
Kõige esimene asi, mis meile silma jäi sinna minnes olid rippuvad puust rõngad, mis olid ära värvitud ning nende juures oli klaver, kus oli neist samadest klotsidest tehtud lause: Play me. Klaveri taga oli veel üks teos, milles oli kasutatud varje, peegeldust ning värvilisilampe, mis kaugemalt vaadates lisas palju efekti. Seal seisid ka skulptuurid, mis ei olnud küll selle näitusega seotud, kuid nägid väga lahedad välja.
Sisse minnes esimesse tuppa oli seal vasakul seinal palju siniseid riipe ja klotse, millest me esialgu aru ei saanud. Eemale minnes leidsime posti, mille peal oli aga pilt ja samuti olid ära tähistatud sinised kohad, mis pidid siis kujutama linnahalli puuduvaid tükke või osi. Teose nimi oli Vaated tühjusele.
Keset tuba oli nöör, mis oli aetud läbi nende puuklotsikeste ning kui neid liigutada tekkis siis heli, mida autor oli soovinud. Kunstnik tahtiski, et vaataja saaks siis rohkem olla teoses ja ise asju katsetada ning luua heli. See on minu jaoks oluline, sest ma pole väga kunsti inimene ja mulle meeldib väga asjadega ise tegeleda ning see oli see eest väga huvitav. Teose nimi oli Võimalikud helitekitajad piisava motiveerituse korral. Kiidan heaks teose nime.
Selles juures oli ka üks vanaaegne raadio, mille lugu oli siis kunstnikust endast, kes tantsis kunagi aknalaudadel balletti ja tuletas siis neid aegu meelde, et need ei ununeks. Mulle meeldis väga selle teose nimi: Juba lapsepõlves tantsisin aknalaudadel, kas ma unustasin? See kuidagi sümboliseeribki meie lapsepõlve ning mida me kõike tegime ja aegu mida me ei tohiks unustada.
Sealt edasi järgmises ruumis oli ka meie enda kunagise õpilase töö, selle nimi oli küllastus. See koosnes 64 erinevat pilti seal toas olevast valgest seinast. Kuna kunstnik ise on üsna unelev inimene ja ei süvene alatihti asjadesse nii põhjalikult. Ta näeb, et need on samas ta ei vaata neid piisavalt. Tema seostas siis enda tööd selle sama galeriiga, kus on valge sein, mille ette ta tegelikult ei ole kordagi peatuma jäänud. Sealt tuli ka tahe keskenduda just sellele seinale. Kunstnik oli võtnud kaks filmi, rikkus filmide värvid kuuma käes ära ning tegi vägagi suvaliselt pilte sellest valgest seinast. Pildid on ise ka pandud teoses sellises järjekorras nagu need tulid. Kasutatud on ka printekile, mis aitab piltidele kaasa. Seda vaadates ei saanud ma koheselt aru, millega tegu on kuid kui kaua mõtiskledes sain pihta ka.
Teise toa aknalaual olid asjad, mille kunstnik oli leidnud oma kodust ja mis sümboliseerivad naiselikkust. Ning kuna ta ise hetkel kolib, siis sõnumiks oli, et naise loomuses on kodu punumine ja endale mugava keskkonna loomine, millega ma nõustun. See oli seotud selle raadio teosega, kokkuvõttes on teosed eraldi ning mõlemil oli rääkida oma lugu.
Järgmise seina juures oli teos ja kast, millest ma eriti aru ei saanud ning tekitab paljudele segadust siiamaani. Kunstnik oli tahtnud kasutada äratuntavaid sümboleid ja soovis proovida ära JYSKi odavad akrüülvärvid.
Selle kõrval oli viimane teos, mis koosnes play, pause ja stop märgist. Teose nimi oli vBrnt. Mustad triibud seal olid teose nimi morsekoodis. See oli minu jaoks vägagi aktuaalne teos kuna üharohkem oleme me ümbritsetud elektroonikaga ning sooviksime kas oma elu panna pausile kui midagi halvasti läheb või siis lihtsalt panna stop.
Näitusega jäin väga rahule!

Energia avastuskeskus

Heli ja valgus

See oli teise näituse pealkiri, mida ma käisin ka vaatamas oma firma jõulupeol. Kui kõik olid üles sööma läinud jäin mina alla uudistama näituseid ja eksponaate.
Kõige toredam ja lahedam asi oli selle kõige juures see, et sa said igasugu asju katsetada ning neid proovida. Nende abil oli selgitatud meie igapäevaelus leiduvaid füüsikalisi seaduspärasusi. Leidus väga palju huvitavaid fakte, mida ma enne ei teadnud. See aitas leida vastuseid sellistele küsimustele, mille üle olen vahepeal mõtlema hakanud. Kõige rohkem samastasin ennast küsimusega kuidas näevad putukad. Ma sain sellele vastuse ning sain ka kogeda seda.
Näitus ise keskendus siis klassikalistele füüsika alateemadele - valgus ja optika, hääl ja heli.
Kirjeldatakse loodusnähtuste võnkumist, heli ja laine olulisi tunnuseid ja seost teiste nähtustega.
Samuti on näitus seostanud ennast põhikooli ja gümnaasiumi füüsika teemadega.
Tegin pilte ka nende eksponaatide juures olevatest siltidest kuna mulle tundus ka kõik see lisa teave, mis seal oli vägagi huvi pakkuv ning soovin ka jagada seda teiega.

 See nn ''liivakast'' oli mõeldud selleks, et kui seal olevat liiva liigutada oli heli nii võimendatud, et sa kuuleksid seda. Seda oli väga rahustav kuulata ning see oli üks minu lemmikutest eksponaatidest.

Kollane trepp all oli mõeldud välgu mürina tunnetuseks. Seal istudes said sa tunda oma kehaga välgu mürinat, mis oli kohati lahe, kuid veidi kõhedust tekitav.

Sellel pildil paremal olen ma proovinud midagi katsetada selle juhendi järgi, kuid ma arvan, et see ei kukkunud mul just kõige paremini välja.
See pidi kujutama siis sind ennast õhus olemas ehk siis kuidas näeksid sa välja kui puuduks gravitatsioon.

 See oli väga imelik ning kohati ehmatav. Mulle isiklikult see ei meeldinud kuna olin sellisest eksponaadist rohkem oodanud. Seal olid vägagi tavalised hääled, kuid oleksin tahtnud veidi müsteeriumit, mis paneks sind rohkem mõtlema selle üle.

Selle eksponaadi juures oli hea see, et said ise värve kombineerida ning see jäi väga ilus ja effektne. Pildil see võibolla nii ilus ei jäänud kui oli see päris elus.

Sellist asja olen küll ainult filmides näinud, kuidas inimesi infrapunas näeb. Nüüd sain seda ka ise kogeda ja vaadata lähemalt.
Samuti oli see ainuke eksponaat, mis on meile tegelikkuses elus väga vajalik.