Feliks

Käisime semudega 27.aprillil näitusel nimega Feliks, kus osales ka meie enda koolist üks kunagine õpilane. Näitus toimus Raja galeriis, koosnes 7 erinevast teosest, mis olid kõik tehtud erinevate õpilaste poolt tehtud. Igaüks oli väga omamoodi lahe ning tekitas erinevaid emotsioone. Näituse teemaks oli kohaspetsiifiline värviinstalatsioon.
Raja Galerii ise asus juba väga ilusas kohas ning maja tundus väljast juba väga kunstiline ja just selline paik, kus oleks hea pidada galeriid.
Kõige esimene asi, mis meile silma jäi sinna minnes olid rippuvad puust rõngad, mis olid ära värvitud ning nende juures oli klaver, kus oli neist samadest klotsidest tehtud lause: Play me. Klaveri taga oli veel üks teos, milles oli kasutatud varje, peegeldust ning värvilisilampe, mis kaugemalt vaadates lisas palju efekti. Seal seisid ka skulptuurid, mis ei olnud küll selle näitusega seotud, kuid nägid väga lahedad välja.
Sisse minnes esimesse tuppa oli seal vasakul seinal palju siniseid riipe ja klotse, millest me esialgu aru ei saanud. Eemale minnes leidsime posti, mille peal oli aga pilt ja samuti olid ära tähistatud sinised kohad, mis pidid siis kujutama linnahalli puuduvaid tükke või osi. Teose nimi oli Vaated tühjusele.
Keset tuba oli nöör, mis oli aetud läbi nende puuklotsikeste ning kui neid liigutada tekkis siis heli, mida autor oli soovinud. Kunstnik tahtiski, et vaataja saaks siis rohkem olla teoses ja ise asju katsetada ning luua heli. See on minu jaoks oluline, sest ma pole väga kunsti inimene ja mulle meeldib väga asjadega ise tegeleda ning see oli see eest väga huvitav. Teose nimi oli Võimalikud helitekitajad piisava motiveerituse korral. Kiidan heaks teose nime.
Selles juures oli ka üks vanaaegne raadio, mille lugu oli siis kunstnikust endast, kes tantsis kunagi aknalaudadel balletti ja tuletas siis neid aegu meelde, et need ei ununeks. Mulle meeldis väga selle teose nimi: Juba lapsepõlves tantsisin aknalaudadel, kas ma unustasin? See kuidagi sümboliseeribki meie lapsepõlve ning mida me kõike tegime ja aegu mida me ei tohiks unustada.
Sealt edasi järgmises ruumis oli ka meie enda kunagise õpilase töö, selle nimi oli küllastus. See koosnes 64 erinevat pilti seal toas olevast valgest seinast. Kuna kunstnik ise on üsna unelev inimene ja ei süvene alatihti asjadesse nii põhjalikult. Ta näeb, et need on samas ta ei vaata neid piisavalt. Tema seostas siis enda tööd selle sama galeriiga, kus on valge sein, mille ette ta tegelikult ei ole kordagi peatuma jäänud. Sealt tuli ka tahe keskenduda just sellele seinale. Kunstnik oli võtnud kaks filmi, rikkus filmide värvid kuuma käes ära ning tegi vägagi suvaliselt pilte sellest valgest seinast. Pildid on ise ka pandud teoses sellises järjekorras nagu need tulid. Kasutatud on ka printekile, mis aitab piltidele kaasa. Seda vaadates ei saanud ma koheselt aru, millega tegu on kuid kui kaua mõtiskledes sain pihta ka.
Teise toa aknalaual olid asjad, mille kunstnik oli leidnud oma kodust ja mis sümboliseerivad naiselikkust. Ning kuna ta ise hetkel kolib, siis sõnumiks oli, et naise loomuses on kodu punumine ja endale mugava keskkonna loomine, millega ma nõustun. See oli seotud selle raadio teosega, kokkuvõttes on teosed eraldi ning mõlemil oli rääkida oma lugu.
Järgmise seina juures oli teos ja kast, millest ma eriti aru ei saanud ning tekitab paljudele segadust siiamaani. Kunstnik oli tahtnud kasutada äratuntavaid sümboleid ja soovis proovida ära JYSKi odavad akrüülvärvid.
Selle kõrval oli viimane teos, mis koosnes play, pause ja stop märgist. Teose nimi oli vBrnt. Mustad triibud seal olid teose nimi morsekoodis. See oli minu jaoks vägagi aktuaalne teos kuna üharohkem oleme me ümbritsetud elektroonikaga ning sooviksime kas oma elu panna pausile kui midagi halvasti läheb või siis lihtsalt panna stop.
Näitusega jäin väga rahule!